Iga lugu tugineb mõnele ideele või konfliktile, mida väljendatakse keele kaudu – filmi puhul filmi vormi ja väljendusvahendite kaudu. Mis on filmi pöördepunktid? Ja miks on kaamera seatud teatud nurga alla? Narratiiv antakse edasi dialoogi või tegelaste omavahelise suhtluse kaudu, teema aga kujuneb visuaalse loo ja seda saatva meeleolu, taustamaailma ja helimaastiku omavahelises seoses.
Siin uurid lähemalt, mis temaatikaga film tegeleb, missuguse nurga alt film oma teemale läheneb ja kuidas seda esitleb. „Seitsmeteistkümne piir“ kujutab 17-aastast tüdrukut, kes jõuab koolist koju, seljas koolivorm.
Vaata lühifilmi. Mängija peatub filmi tulipunktide juures. Loe läbi peatatud kaadri analüüs ja pane seejärel film uuesti käima. Kui oled mängija tööle pannud, võid ka otse tulipunktile klõpsata.
Kortermajas on kõrvulukustavalt vaikne ja tüdruk tundub olevat filmi inimtühjas universumis üksildane ja teistest eraldatud. Eraldatuse tunne ei vähene, kui lift ähvardavalt humisedes pärale jõuab.
Nii tüdruk kui ka meie tajume, et liftikabiin on kuidagi kurjakuulutav, kuid peategelane ei soovi 17. korrusele jala minna ning astub sellegipoolest peegelseintega ruumi. Miski või keegi jälgib teda.
Õhkkond mõjub klaustrofoobselt ja see ei ole juhuslik. Isolatsioon on filmi keskne teema ja mõjutab seetõttu algusest lõpuni seda, kuidas lugu on dramatiseeritud. Režissööri eesmärk on kujutada tüdrukut ühiskonnast väljaspool asetsevana.
Olla tüdruk Lõuna-Koreas tähendab olla sündinud kõrvalejäetuks ja määratud ühiskondliku hierarhia alamale astmele. Seetõttu nõuab edu saavutamine selles ühiskonnas naistelt meestega võrreldes palju suuremat pingutust – rõhuvate sotsiaalsete normide vastustamist.
Temaatiliselt võib lugu vaadelda tüdruku psühholoogilise teekonnana rõhuvas süsteemis.
Võib öelda, et see on metafoorne teekond maapinnalt 17. korruseni, mis jäljendab laste tavapärast haridusteed.
Niisiis on peategelane koolitüdruk, kes mässab naiste rõhumise vastu, mida sümboliseerivad muu hulgas koolivorm ja kõvasti hobusesappa seotud juuksed.
Tüdruku silma detailplaan annab aimu, et viibime peategelase teadvuses. Kui ta kohe seejärel liftist väljub ning keegi (või miski) tal juuksekummi peast tõmbab, näib see viitavat tema soovile ennast vabaks murda.
Ta pöördub ümber – nüüd lahtiste juustega –, kuid satub siis taas silmitsi sosistava kooriga, kes teab, kes ta on: „ta on 17. korruse tüdruk“. Teisisõnu, leiab aset konflikt erinevate jõudude vahel, mis eeldatavasti pesitsevad tüdrukus endas.
See, kas tüdrukul õnnestub ennast vabaks murda, on vaieldav, kuna sotsiaalne kontroll näib teda raskelt rõhuvat; ent kõlama jääb sõnum, et ühiskondliku surve mõjul vallanduvad jõud, mida ei anna enam hiljem pidurdada.
Sõnad: „Ära tee nägu, nagu sa meid ei kuuleks“, ei pruugi pärineda üksnes tema südametunnistusest. Nende lausujaks võivad olla hääled, mis igatsevad vabaneda ja pealesunnitud vaikuse murda – kõigi naiste hääled.
Lõpuks jõuab 17-aastane tüdruk hoone (või ühiskonna) 17. korrusele. Teisisõnu, ta jääb pidama piiril, mis talle Lõuna-Koreas naisena lubatud on ja kelleks ta seal saada võib: seitsmeteiskümne piiril.
Selles ülesandes palume sul endal välja valida mõni film, millega soovid edasi töötada. Enne kui jõuame filmi esteetika juurde, on oluline saada hea ettekujutus filmi narratiivist ja temaatikast. Seetõttu peaks töö enda valitud filmiga algama ülesannetest, mis toovad õpilased narratiivi juurde. Vastused kirjuta allolevasse märkmikku.
Kirjuta märkmikku oma mõtted ja õppepeatükkides esitatud küsimuste ja ülesannete vastused.
Ava märkmik
Enne märkmete kirjapanemist klõpsa „Tähista“ ja lisa viitena alapeatüki pealkiri.
Tehtud märkmeid saab hilisemaks kasutamiseks kopeerida, alla laadida või oma e-posti aadressile saata.