Filmiharidus: käsiraamat

Avaleht / Kriitilised käsitlused – filmianalüüs /

Sissejuhatus

Siin peatume filmihariduse kolmest suunast – kolmest K-st – lähemalt kahel: filmide vaatamisel ja nendest rääkimisel (kultuuriline suund) ja filmide analüüsimisel (kriitiline suund). Filmianalüüsi peatüki on koostanud meie kolleegid Taani Filmi Instituudist ning see sisaldab suurepärast üheminutilist Lõuna-Korea filmi. Niisiis on meil film, mis erineb paljude noorte senisest vaatajakogemusest (kultuuriline suund) ja mille näitel me rakendame filmianalüüsi käsitlusi.

Nagu mujal, rõhutame ka siin K-de vastastikuse täiendamise tähtsust: laia valikut filme tuleks alati vaadata kriitiliselt ning filmianalüüs peaks alati hõlmama eriilmelisi filmivorme, žanreid, ajastuid ja kultuure.

Hariduslik perspektiiv – filmianalüüs

Selles peatükis vaatleme Taani Filmi Instituudi kolleegide poolt välja töötatud filmianalüüsi õpetamise meetodit. Meetod põhineb lugude visuaalse jutustamise kolmel alussambal: teemad, stiil (esteetika) ja filmi vorm.

Teemad

Stiil

Vorm

Peatükis tutvustame sulle mõningaid praktilisi ülesandeid õpilaste filmianalüüsi oskuste arendamiseks. Need keerlevad ümber üheminutilise Lõuna-Korea õudusfilmi „Seitsmeteistkümne piir“. Seejärel palume sul valida mõni teine lühifilm ja pakkuda omalt poolt välja, kuidas seda analüüsida.

Märkus lühifilmide kohta

Meetodid, mida me selle õppeaine raames kasutame, on mõeldud just lühifilmide ja mitte täispikkade mängufilmide vaatamiseks, tegemiseks ja analüüsimiseks. Seda mitmel põhjusel:

lühifilmid on terviklikud narratiivid, kuid neid saab tunni või õppeseansi jooksul mitu korda vaadata;
noored on meie pakutud lühifilme näinud palju väiksema tõenäosusega – mängufilme aga palju suurema tõenäosusega;
lühifilmide kasutamiseks on lihtsam luba saada;
mängufilmi osi võib kasutada näidete toomiseks, aga terviklike narratiivide käsitlemiseks sobivad kõige paremini lühifilmid.

Hiljem vaatame lähemalt, kuidas korraldada õpilaste esitlusi ja vastastikuse tagasiside andmist, ning peatüki lõpus on sul võimalus tutvuda näitega Taani Filmi Instituudi kokku seatud filmianalüüsi õppematerjalidest. Viimased on lisatud õppekavasse selleks, et õpetajatele filmianalüüsi ülesannete koostamiseks mõtteid anda.

Igas alapeatükis tuleb ülesande täitmiseks lugeda mõnda teksti ja/või vaadata lühifilmi „Seitsmeteistkümne piir“. Julgustame sind oma mõtteid ja märkmeid teiste õppetöös osalejatega jagama.

Milleks filmi analüüsida? Kuidas seda teha?

Filmi analüüsimisel on positiivne mõju õpilaste teadlikkusele. Filmianalüüs on võimas praktika, mis aitab parandada noorte võimet nähtusi lahti mõtestada, ning filmianalüüsi vahendid on hindamatud kultuuris, kus visuaalsus domineerib ja visuaalne meedia võtab eri vorme.

Filmide analüüsimiseks sobivad mitmesugused ühiselt lahendatavad ülesanded, alates paaris- ja rühmatööst kuni kõiki hõlmavate aruteludeni. Kriitiline lähenemine ärgitab filmide teemal vestlema, mis on õppeprotsessis äärmiselt oluline.

Koolis keskendub filmianalüüs sageli filmi teemadele – eesmärk on teada saada, mida film oma keskse teema kohta öelda tahab. Filmispetsiifiline käsitlus aitab õpilastel samas teadvustada nii filmi vormi kui ka stiili rolli filmi sisu kujundamisel ning juhib tähelepanu viisidele, kuidas meie kui publik nähtut vastu võtame ja tõlgendame. .

Tähtis on mõista, et filmi sõnum ja väärtused väljenduvad sisu (selle, mida näidatakse) ning filmi vormi ja esteetika (selle, kuidas näidatakse) tihedas ja dünaamilises suhtes. Kui filmi vorm, stiil ja teema(d) on omavahel kooskõlas, võimendavad need filmi loost ja sõnumist saadavat isiklikku, emotsionaalset, loomingulist ja kultuurilist elamust. See filmianalüüsi käsitlus, mida me siin peatükis vaatleme, on ainult üks paljude hulgast. Siiski, võrdse tähelepanu pööramine filmi teemale, esteetikale ja vormile on kriitikameele arendamiseks vajalik ja meetod sobib kasutamiseks kõigis haridusastmetes ja vanuserühmades. Seesuguse lähenemisviisi õpetamine on ettevalmistuse ja õppetöö korralduse küsimus.