Filmi teemasid ei saa vaadelda muudest komponenditest lahusolevana, sest lugu, olgu siis lühike või pikk, tugineb filmi stiilile ja vormile ning leiab neis pidevalt väljendust. Väljendus ja sisu käivad alati käsikäes. Filmi „Seitsmeteistkümne piir“ puhul vaatleme muu hulgas seda, kuidas montaaž ja heli (või selle puudumine) panustavad märgatavalt sünge õhkkonna loomisse ning aitavad edasi anda peategelase konflikti ümbritseva maailma (väline konflikt) ja iseendaga (sisekonflikt).

Niisiis on filmianalüüsiga tegeledes oluline, et õpilased võtaksid arvesse nii seda, mida nad ekraanil näevad ja kuulevad, kui ka seda, mis tundeid ja reaktsioone see neis tekitab. Filmi stiil sünnib kaamera, montaaži, valguse, värvi, rekvisiitide jms süsteemsest kasutamisest. Näiteks võib kaamera mitut eri moodi liikuda, mõjutades seda, kuidas me stseeni tajume. Valgus ja värv loovad meeleolu, mis võib vedada lugu tumedas ja sünges või helges ja elavas suunas.

Kuid iga filminarratiiv sisaldab eriliselt silmatorkavaid esteetilisi ja dramaturgilisi elemente, mis kutsuvad vaatajat üles sügavamale analüüsile. Psühholoogilises põnevusfilmis „Seitsmeteistkümne piir“ väärivad eraldi tähelepanu montaaž ja heli. Vaatame ka seda, kuidas film väljendab sisemisi ja väliseid konflikte ning järgib vaatamata ülilühikesele formaadile narratiivset struktuuri.