Projektide hindamine
Igaühele, kes töötab filmihariduse vallas, on tuttav surve anda „hinnang“ kohe, kui projekt on lõppenud – sageli on see vajalik viimase rahastusmakse saamiseks.
Igaühele, kes töötab filmihariduse vallas, on tuttav surve anda „hinnang“ kohe, kui projekt on lõppenud – sageli on see vajalik viimase rahastusmakse saamiseks.
Surve võib viia projekti moonutamiseni: me soovime positiivseid ja mõõdetavaid tulemusi, mis peavad olema nähtavad kohe ja igale osalejale ning tavaliselt peavad need olema seotud projekti eeldatavate tulemustega, mis me kirjutasime projekti rahastamise taotlusesse. Nii on aga raske aru anda projekti tagajärgedest, mis on sageli ootamatud, mõistatuslikud ja seletamatud.
Siin on veel üks Cary Bazalgette’i artikkel – „Õpetajad ja meediaprofessionaalid – võrdne suhe?“. Lühike artikkel kajastab autori kogemusi meedia- ja filmihariduse projektide hindamisel ning lõkse, millesse võib seejuures sattuda. Artikli keskmes on meediaprofessionaalide ja koolitajate koostöö projektides, kuid samal ajal täheldab autor lühiajalise hindamise ja ehk ka projektide endi olulist piiratust.
Mõnes mõttes on haridusprojektid vastuolus eesmärkidega, mis meil filmihariduse osas peaksid olema: projektid on lühiajalised ja piiratud mõjuga, kooli õppekava aga rakendatakse mitme aasta kaupa (mistõttu see muutub aeglaselt), see jõuab iga lapseni ning on piisavalt varustatud raha ja muude ressurssidega. Bazalgette’i sõnul osutatakse projektitöös tihti probleemile, et aega ja raha on liiga vähe. Rohkem aega ja raha ei pruugi aga olla lahendus. Selle asemel tuleks olemasolevat aega ja raha kasutades asetada filmiharidus samale pulgale nt emakeeleoskuse, IKT, teaduse, tehnika ja tehnoloogia ning matemaatikaga.