Aastal 2014 ilmus „Filmiõpperaamistik“. Kakskümmend organisatsiooni ühendasid jõud ja lõid ülevaate sellest, milline võiks filmiharidus välja näha nii õppekava raames kui ka laiemalt.
Üks eesmärk oli luua ülevaade filmihariduse raampõhimõtetest.
Aruannet saate lugeda siit, kuid raamistiku enda oleme ümber paigutanud allpool olevasse diagrammi:
Meie jaoks on raamistiku keskmes kolm K-d ehk filmihariduse kolm põhisuunda – kriitiline, kreatiivne ehk loominguline ja kultuuriline suund. Õppekava raames võtame arvesse, kuidas õppijad neid suundi kogevad. Teeme seda protsesside ja praktikate kaudu, mis võimaldavad neil kujundada oma isikliku osaluse filmikultuuris.
Tasub meeles pidada, et kolme K-d ei tohiks vaadelda eraldiseisvate, vaid pigem ikka omavahel läbi põimunud õpisuundadena – ka lugema, kirjutama ja arvutama õpivad lapsed üldjuhul korraga. Läbi aastate on filmihariduse üks puudujääke olnud filmi vaatamise lahutamine filmi tegemisest – seda on endiselt märgata nii mõnegi ülikoolikursuse puhul, mis keskenduvad kas ainult praktikale või ainult teooriale.
Soovime, et lapsed ja noored, kes filme teevad, oskaksid tehtut ka kriitiliselt hinnata. Samamoodi soovime, et kriitilisi küsimusi õpitaks küsima praktilise töö käigus. Soovime, et õpilased vaataksid väga erinevaid filme alates vendade Lumière’ide linateostest kuni youtuber’ite videoteni, leides neist inspiratsiooni, ent suutes neisse ka kriitiliselt suhtuda.
Need kolm võtmesuunda moodustavad üheskoos selle, mida me nimetame filmitunnetuseks.
Vaatame lühidalt, kuidas need õpisuunad on raamistikus täpsemalt lahti seletatud.
Filmiharidus ei ole ainult filmivaatamise kultuuri arendamine, vaid ka filmitegemise kultuuri arendamine. Digitaalse filmitegemise tulek on hõlbustanud vaatajate saamist tegijateks, kuid mobiiltelefoni omamine ei tee veel kellestki Orson Wellesi! Need kogemused – vaatajast filmitegijaks saamine ja võime hinnata seda, kuidas teiste tehtud filme vaadatakse – on omavahel läbi põimunud. Loov lähenemine on parim viis filmi vormi mõistmiseks.
Kriitilisus on võime mõista ja vaadelda filme kogu nende mitmekesisuses ning arendada välja meelelaad, mis paneb pidevalt küsima, kuidas film meid mõjutab, liigutab, mõtlema paneb ja vaidlema kutsub.
Kriitiline lähenemine filmile on kujutatav dialoogina meie kui vaataja ja ekraani vahel, aga ka laiemalt – filmi tegija ja publiku vahel.
Filmihariduse laiem eesmärk on edendada filmikultuuri kriitilistes ja loomingulistes protsessides ning praktikates osalemise kaudu. Filmikogemus on noortel juba olemas, ent filmiharidus võtab eesmärgiks kujundada filmide valiku ja filmide mõistmise pädevust.
