Film võib olla nii uusim kassahitt kui ka väärtfilmina tunnustatud linateos. Martin Scorsese lõi hiljuti laineid väitega, et Marveli koomiksifilmid pole „tõeline kino”. Kas filmi tuleb vaadata kinos või on film ka see, mida jälgime sülearvutist või pihuseadmest voogedastuse teel? Kas film peab jutustama lugu? Kas film on kunstiteos? Kui jah, siis kuidas määratleda seda, mis on kunst? Ja siis on veel filmi sünonüümid: „filmikunst“ tähendab üht, „kino“ all aga mõeldakse juba midagi muud. Osades ingliskeelsetes riikides on püütud neutraalse terminina juurutada sõnapaari moving image ehk „liikuv pilt“. Ja teistes keeltes on veel omad nimetused!

Ettekujutus sellest, mis on film, milliseks film tulevikus kujuneb ja milline film ekraanil välja näeb, on viimase saja aasta jooksul drastiliselt muutunud – vahel käsikäes uue tehnoloogiaga, vahel poolkogemata. 3D-filmid on püüdnud viimased 70 aastat tuult tiibadesse saada, samas kui mobiiltelefoniga filmimine on viinud ootamatult filmide ülesvõtmisele püstises portreeformaadis (mille peale paljud filmifanaatikud nina kirtsutavad!). Niisiis pole muutunud mitte ainult viis, kuidas me filmi vaatame, vaid ka see, kuidas filme luuakse ja levitatakse.

Filmil pole seega üht kindlat tähendust, vaid terve rida võimalusi, avaldumisvorme ja tarbimisviise.