Üleriigilised strateegiad, struktuurid ja mudelid
Milleks strateegia? Filmihariduse ideaalmudelMiks on hea mõte koostada oma ideede, vahendite ja plaanide põhjal strateegia?
Miks on hea mõte koostada oma ideede, vahendite ja plaanide põhjal strateegia?
Sõna „strateegia“ kipub seostuma dokumendi, Powerpointi esitluse või lühiväljaandega, mis kubiseb kõlavatest väidetest ja julgetest lubadustest, kuid ei räägi millestki lähemalt. Liiga tihti koostatakse strateegiad organisatsiooni tipus ja antakse siis teistele rakendamiseks. Sageli on strateegiad n-ö seespidised – neis eeldatakse, et välismaailma saab alati ümber kujundada. Legendaarne juhtimisguru Peter Drucker on öelnud: „Kultuur sööb strateegiat hommikusöögiks.“ Ta tabas naelapead: ka kõige targemini välja mõeldud ja kõige muljetavaldavam Powerpointi esitlus ei suuda tegelikkusest jagu saada.
Äri-, kaubandus-, poliitika-, haridus- ja kultuurimaailm on täis selliseid julgeid idealistlikke plaane, mis nurjuvad kohe, kui vahetub valitsus või tegevdirektor, ja ka filmihariduse maailm ei ole erand. Maailma tegeliku sotsiaalse ja kultuurilise olukorra tõttu on julgeid filmihariduse plaane tõesti väga raske teha. Näiteks tähendab Ameerika filmistuudiote domineerimine Ühendkuningriigi filmiturul seda, et muukeelsetel filmidel ja ka ingliskeelsel sõltumatul nišifilmil on väga raske publikuni jõuda.
Iga ettevõtmise juures on siiski ülitähtis mõnikord suurelt ja julgelt mõelda ning loovalt ette kujutada. Ühise visiooni loomine võib olla organisatsiooni jaoks võimas motivaator, ükskõik kui suur või väike on organisatsioon. See viib mõtted eemale igapäevatöölt ja projektide üksikasjadelt. Kui strateegia mõtleb tõepoolest nii alt üles kui ka ülalt alla ning kuulab sidusrühmi ja huvigruppe, võib ta luua selgust ja püstitada eesmärke ning tuua kaasa põnevust ja energiat.
Rühm Euroopa organisatsioone tegi 2012. aastal ELi ja EMP 33 riigis küsitluse, et hinnata filmihariduse olukorda Euroopas. Nad leidsid, et vaid vähestes riikides oli olemas terviklik filmihariduse kava, mis hõlmas kõiki sektoreid, sidusrühmi ja huvigruppe ning, mis kõige tähtsam, mida kõik peamised osalejad aktiivselt toetasid. Uuringu kohta avaldatud artiklis „Filmipädevus“ on loetletud filmihariduse n-ö ideaalmudeli komponendid, millest esitame ülevaate allpool.
Mõtle nüüd oma riigile, piirkonnale või organisatsioonile. Kui palju ideaalmudeli elemente sa ära tunned? Kas sina tead, on sinu riigis või piirkonnas olemas ulatuslik filmihariduse strateegia? Kirjuta oma mõtted allolevasse märkmikku. Huvitatud leiavad „Filmipädevuse“ täieliku aruande siit, ideaalmudelit on aga kirjeldatud allpool.
Olles teinud küsitluse 30 riigis, saame esitada mõned järeldused filmihariduse tugevaid üleriigilisi mudeleid toetavate tegurite ja nende mudelite omaduste kohta.
Tüüpiliselt on filmihariduse nendes riikides väga tugevalt kooskõlastatud eri sektorite vahel (riiklikud haridus- ja kultuuriasutused, vabaühendused, filmi- ja ringhäälinguorganisatsioonid) ning seda toetab üleriigiline strateegiline kava. Filmiharidus taotleb mitmesuguseid eesmärke, mis hõlmavad filmitööstuse huve (seiklustealdis publik, kvalifitseeritud tööjõud), kuid tugineb põhimõtteliselt kõigi inimeste õigusele omandada filmipädevus. Need eesmärgid on sõnaselged ning kõigi kultuuris osalejate poolt omaks võetud ja hinnatud, mingeid prioriteetse kohtlemise erinõudeid ei esitata.
Tõenäoliselt on tugev filmiharidus osa laiemast filmikultuurist, mis toetab haridust ja filmide kättesaadavust paljudele inimestele – lastele, eakatele inimestele, mitmekesistele ja marginaalsetele rühmadele – ning seda põhimõtet järgib ka filmikultuuri riiklik rahastamine.
Informaalses õppes õppijaid ja õppimist hinnatakse sama kõrgelt kui formaalharidust ning nende erinevat toimimist tunnustatakse. Kõigis sektorites võetakse kohustus teenuseid kindlalt ja sõltumatult hinnata, teenuseosutajad on isegi riigi tasandil võtnud selgelt kohustuse oma teenuseid paremaks muuta.
Nendes riikides on filmihariduses – teatava aja jooksul toimuvates tegevustes – osalemise tase kõrge ning tulemused mõõdetud ja dokumenteeritud. Rahastamiskohustused jaotatakse avaliku, äri-, haridus- ja kultuurisektori vahel ning nende täitmisel lähtutakse ühisest üleriigilisest kavast.
Filmiharidustöötajatele – koolitatud filmiõpetajatele ja filmihuvilistele muude ainete õpetajatele koolides ning seejärel ka koolivälises hariduses (vabakutselised koolitajad, noorsoo- ja kogukonnatöötajad, kultuuritöötajad) – pakutakse tunnustatud ja rahastatud erialase enesetäiendamise võimalusi algtasemest eksperditasemeni ning koolituste läbimist tõendatakse akrediteerimisega.
Kirjuta märkmikku oma mõtted ja õppepeatükkides esitatud küsimuste ja ülesannete vastused.
Ava märkmik
Enne märkmete kirjapanemist klõpsa „Tähista“ ja lisa viitena alapeatüki pealkiri.
Tehtud märkmeid saab hilisemaks kasutamiseks kopeerida, alla laadida või oma e-posti aadressile saata.