Pole kahtlust, et filmide rahvusvaheline levitamine eravaatajatele on muutunud digitaalseks ja põhineb peamiselt voogedastusel. DVD-de füüsiline levitamine on lõppemas. Haridusliku filmivaatamise osas liiguvad asjad hoopis aeglasemalt ja DVD-sid kasutatakse tõenäoliselt veel üsna paljudes kohtades, sest see on lihtsam ja odavam, kuid siiski tõhus viis filme koolides levitada.

Põhimõtteliselt on ülioluline, et filme levitataks koolidele sobival viisil. Seega tuleb ennekõike uurida, kuidas on koolid tegelikult filmide näitamiseks varustatud. Missugune on koolide digitaristu? Kas koolidel on internetiühendus, ribalaius ja IT-seadmed voogedastustehnoloogia kasutamiseks igapäevases õppetöös?

Arvestada tuleb majanduslikke tegureid. Tuleb leida jätkusuutlik rahastamismudel. Võib uurida, kas on võimalik saada vahendeid haridus- või kultuurisektorist. Võib-olla on olemas sobivaid erafonde või rahastuid, kust toetust taotleda? Samuti tasub kaaluda, kas levitamist on võimalik täielikult või osaliselt rahastada koolide ja/või kohalike omavalitsuste tasutavate abonenttasude kaudu.