Siinkohal vaatleme lähemalt filmihariduse varajase juurutamise väljavaateid ja võimalikke takistusi. Vanemad, lasteaiaõpetajad ja teadlased omistavad filmide ja meedia käsitlemisele koolieelsetes asutustes sageli eri tähenduse.
Mõned on isegi selle mõtte vastu, teised aga peavad filmiõpet alushariduse võtmeosaks. Selle peatüki lähtepunkt on filmi ja meedia kasutamise positiivne potentsiaal 3–6-aastasi lapsi silmas pidades.
Me elame digitaalses maailmas, mis on täis liikuvaid pilte. Enamik lapsi harjub juba maast madalast juurdepääsuga nutiseadmetele ning suurele hulgale filmidele ja visuaalmeedia toodetele. Neid nimetatakse lausa nutilasteks, kes on võimelised rohkelt visuaalset teavet vastu võtma. Ühest otsast on see endastmõistetav tähelepanek – lapsed kipuvadki olema uudishimulikud ja uut lennult haarama. Teadlaste tungiv soovitus on siiski, et vanemad ja lasteaiaõpetajad väikeste laste avastusretke digimaailmas omalt poolt suunaksid. Täiskasvanud peavad olema lastele eeskujuks, esitades kriitilisi küsimusi ja rääkides asjade sisust. Nad peaksid laste filmikogemusse panustama ja digiseadmeid koos nendega loovate vahenditena kasutada julgema. Jagatud kogemuste kaudu saavad täiskasvanud õppida tunnustama ja hindama neid väärtusi, mida film ja meedia võivad varases lapsepõlves luua.
Ühe koolieelse asutuse õpetaja rääkis meie küsitlusele vastates nn tagurpidisest olukorrast, kus väikesed lapsed kasutavad digivahendeid loomuliku kergusega, samal ajal kui õpetajad ja kasvatajad nende õppetööks sobivuses kõhklevad:
Lapsed on ebalevatele õpetajatele suurepäraseks eeskujuks. Õpetajatel on neilt palju õppida. Lastele on see samahästi kui hambahari – see on alati olnud osa nende elust (nutiseadmed: mobiilid, tahvlid ja arvutid).
(Sune Frederiksen, Elsgårdsminde lasteaed, Hørning, Taani)
Nagu eelmisel lehel näidatud treileris näha võis, saab filmitegemine ja digimeedia kasutamine väikestes lastes suurt huvi äratada. Meie tegevus on kaugel passiivse tarbimise juurutamisest, ehkki seda võidakse pahatihti nii ette kujutada. Hea tava näitab, et filmi vaatamine võib viia elava aruteluni ja et nutiseadmete kasutamisega võib kaasas käia loominguline ja füüsiline tegevus. Jutuvestmine, esteetiline väljendusviis, maailmavaadete kujutamine, arvamuste väljendamine ja filmi ülesehituse tundmaõppimine – kõik see on osa aktiivsest meediaga tegelemisest. Sageli põhinevad need tegevused lastevahelisel koostööl ja kaasatusel. Lapsed on tavaliselt motiveeritud – ning hea ajastuse ja ettevalmistuse korral annab tegevus häid tulemusi.
Ühe päevahoiu kasvataja rääkis meie korraldatud küsitluses sellest, kuidas filmiõpe toetab lapsi, kellele lugemine ja ka kõnelemine raskusi valmistavad:
Nii heli kui ka pildi olemasolu aitab lastel nähtust rääkida – nad võtavad julgemalt sõna. Filmide koos lastega vaatamine ja nende üle arutamine on toonud meie rühmas kaasa tohutu suure arengu. Meil on lapsi, kes siia tulles peaaegu üldse ei rääkinud. Nüüd näeme, et pärast aasta möödumist nad lausa pakatavad jutustamissoovist. See on hiiglama suur hüpe!
(Kristina Juul Overgaard, Taarnborgi päevahoid, Nyborg, Taani)
Kui väikesed lapsed vaatavad koos filmi, kogeb neist igaüks midagi isiklikul tasandil, aga lisaks seob neid kõiki ka kollektiivne kogemus. Film muutub isegi omamoodi kolmandaks ruumiks, kus saab rääkida millestki, mis on „sina“ ja „mina“ ülene. Filmi kaudu saab rääkida tunnetest ja keerukatest teemadest – olgu siis sõprusest, identiteedist, kodus toimuvast või vahel isegi lapsepõlve tumedamatest külgedest.
Filmide koos vaatamine ja nendest rääkimine võib avardada laste arusaamist filmist kui kunstiliigist ning ka üksteisest ja erinevatest kultuuridest. Film on vahend eelarvamuste ja stereotüüpide teema käsitlemiseks kõige nooremate hulgas. Sageli on laste mängus märgata teemasid, tegelasi ja sugemeid, mis on pärit mõnest filmist ja püsivad veel kaua aega pärast filmi vaatamist. Filmidest võib saada inspiratsiooniallikas laste mängudele, kujutlusvõimele ja loovtegevusele.
