Loometöö algusest lõpuni ise tegemine võib olla noorte jaoks tõeliselt silmiavav kogemus. Tihtipeale lähendab see neid filmidele, mida nad armastavad, pakkudes neile kokkupuudet kõigi filmitegijate poolt läbi tehtud protsessidega. Pikaajalise praktilise tegevuse käigus kujuneb õpilastes arusaam, et nii nagu professionaalsetel filmitegijatel, ei kuku ka neil kõik iga kord täiuslikult välja. Õpilased vajavad aega ja võimalust, et filmitegijatena kasvada, ning väljavaadet näha oma tööd kaaslaste tegemiste kontekstis.

Kõige tähtsam ongi teiste tehtu vaatamise ja ise tegemise ühendamine.

Õpilased, kes teevad filme ilma juhendamiseta, näivad harva kaaluvat, kuidas kasutada erinevaid kaadreid ja vaheldada montaažirütmi nii, et vaatajat visuaalselt kaasa haarata ja pinget üles kerida. Pahatihti jääb mulje, et nad täiustavad oma loo visuaalset külge üksnes kaamera suuminupu ja hiljem montaažiefektide menüü abil. Nende ainus „esteetiline“ võte on tehnoloogiaga pimestamine, mitte visuaalse mõtlemisega mõjutamine.

Kui soovime juurutada klassiruumis kättesaadava tehnika kasutamist loomingulisel otstarbel, peab meil enne tehniliste vahendite tundmaõppimist olema arusaam antud loominguvaldkonna väljendusvahendite – sealhulgas kommunikatsioonivahendite – põhialustest. Sõna tuleb enne pliiatsit, mõte enne lugu. Pilk tuleb enne pintslit, kavatsus enne kaadrit. Mõte, kavatsus, valik ja otsus viivad lõpuks selleni, mida me lehelt loeme või ekraanil näeme. Just need on peamised tegurid, mis sunnivad meid looma – olgu siis luuletust, jutustust, esseed või filmi.