Filmianalüüsiga tegeledes tuleb olla teadlik filmi temaatika, stiili (esteetika) ja vormi omavahelistest suhetest. Filmi kõik väljendusvahendid on hoolikalt läbi kaalutud ja ette kavandatud ning neil on suur tähendus vaataja kogemuste ja tõlgenduste kujundamisele. Asi taandub alati tunnetele ja meeleoludele.
Kadreering paneb vaataja peategelasega samastuma ja tema läbielamistele kaasa elama. Mida lähedasem on vaataja tegevusele, seda emotsionaalsemalt ta seda kogeb. Filmis „Seitsmeteistkümne piir“ näeme, kuidas peategelane heitleb hirmu ja tugevate emotsioonidega.
Klõpsa pisipiltidele, et lugeda lähemalt filmis „Seitsmeteistkümne piir“ kasutatud väljendusvahenditest.
Üldplaanis tehtud võtted loovad filmimaailma ja näitavad peategelast lifti sisenemas ja sealt väljumas. Muidu näeme teda ainult suur- või keskplaanis, mis teravdavad talle osaks saavat survet.
Suletud kadreeringule lisanduvad sosinad, mis tungivad helimaastikule ja ärgitavad meid peategelast vaatama: „Vaata teda.“ Teisisõnu, meid sunnitakse tema hirmunud nägu igast küljest vaatama (salaja jälgima).
Näeme lähedalt tema kõrva ja põske, samuti kätt, mis haarab kinni seljakoti õlarihmast, ning pilkupüüdva juuksekummiga hobusesaba.
Koolivorm, punase-valge-täpilised kaelarätik ning juuksekumm (punane = seksuaalsus ja oht, valge = süütus) on olulised rekvisiidid.
Koos klaustrofoobse liftiga teravdavad need teismelist ümbritsevat temaatikat, kes noore tüdrukuna peab alluma pidevale kontrollile ja vastama Korea ühiskonna rangetele ootustele. Sellele viitab ka punase, valge, sinise ja musta – Korea lipuvärvide kasutamine.
Lähivõte juuksekummist juhatab sisse hetke, kui nähtamatu jõud kummi aegluubis juustest välja tõmbab – tasuks kogu pingelise olukorra eest.
Kohe pärast seda, kui tüdruku peegelpilt tema poole pöördub, kulmineerub lähedane kadreering efektselt tüdruku hirmust pärani silma ülisuurplaaniga (vt järgmist kaadrit).
Silm on põnevusfilmides klassikaline motiiv, mis kerib üles hirmu ja emotsioonid, aga suunab ka fookuse tegelase sisemaailmale.
